Tedre talu on üks vanimaid vaarikaistandusi Eestis. Otepää kõrgustikul asuv talu ei ole aga pelgalt marjatootja. Olles tänapäevaks sidunud oma töösse ka teaduse, on Tedre talu innovaatiline väikeettevõte, kes edendab oma uudsete vaarikatoodetega nii jätkusuutlikku tootmist kui ka rahva tervist.
Tedre talu peremeheks on Raivo Teder. Siinse talu maadel on tema esivanemad elanud juba aastast 1749. Pikka aega kuulusid talu maad Ilmjärve mõisa alla. Siin elasid mõisa moonakad ning Raivo esivanemad sai koha päriselt endale alles esimese Eesti Vabariigi loomise ajal.
Huvi põllumajanduse vastu viis Raivo kaheksakümnendate lõpus õppima Räpina Aianduskooli (tollasesse Räpina Sovhoostehnikumi). Sealt tekkis Raivol huvi kurke kasvatada. Ta lõi omale võimaluse hästi ära elamiseks – autoremonditehase töö kõrvalt käis ta lõunapauside ajal Tedre talus kurke kastmas. Samal ajal peeti talus ka sigu. Just sigade pealt hästi teenitud raha – mitte küll kahjuks kurgikasvatus – viiski selleni, et otsustati talupidamisega tegelema hakata ja mitte enam tehases kellegi teise jaoks töötada. Koos Eesti Vabariigi taastamisega tekkis võimalus talu taastamiseks. Raivo registreeris ennast talupidajana FIEks 1995 aastal ja on sellest ajast saadik olnud talu ja oma tegemiste peremees.
Sigade järel osteti tallu ka lehmad. Olenemata sellest, et peremees polnud varem lehma isegi katsunud ja oli loomakasvatuses täielik võhik, sai Tedre talu endale oma piimakarja. Oskuste puudumine polnud tol ajal probleemiks – need olid ajad, kus kõik naabrid ja tuttavad olid valmis aitama, õpetama ja asju laenama. Piimakarja suurendades töötati Tedre talus aastani 1999, kuni see tegevus end ammendama hakkas. Lehmade pidamine ei olnudki nii roosiline, kui alguses tundus ning lõpuks müüdi kari maha.
Kuna aga Raivole meeldivad uued väljakutsed ja aeg oli uuteks ettevõtmisteks soodne, siis aastatel 1994-2001 peeti lisaks talupidamisele ka kohvikut Väikesel-Munamäel, mis pandi kinni alles sealse suusakeskuse sulgemise järel.
Nende samade aastate sees toimus ka midagi eriti märgilist – aastal 1996 osteti Tedre tallu esimesed vaarikataimed. Juba siis oli selge, et piimatootmine pole väiketalus jätkusuutlik ja tuleb võtta uus suund. 90ndatel Eestis veel vaarikaid eriti suurematel pindadel ei kasvatatud.
Vaarikate ostmiseni jõuti tänu Maalehes ilmunud reklaamartiklile, mida Raivo juhuslikult lugema sattus. Artiklis räägiti vaarikate kasvatamisest ja võimalusest taimi Räpina Aianduskoolist osta. Raivole meeldis vaarikate kasvatamise mõtte juures eriti see, et neid on palju parem korjata, kui maasikaid – ei pea küürutama. Nii ostetigi esimesed vaarikataimed 0,2 hektarile istanduse rajamiseks.
Tedre talu esimene vaarikasaak valmis 1998 aastal. 1999st aastast alates ongi talu sissetuleku allikaks olnud vaarikas.
Tedre talu vaarikaid mindi esmalt müüma Tartu turule. Üheksakümnendate lõpul oli turule kohta saada üsna raske – see oli müüjaid ääreni täis. Siiski õnnestus saada väike lauake turu serva. Sel ajal müüdi Eesti turgudel vaarikaid vaid klaasitäite kaupa. Tedre talu peremees hakkas aga müüma vaarikaid suuremates kogustes ja karpides, mille hind oli tuletatud nende samade klaasitäite hindade pealt – kilo hind 400 Eesti krooni. Enne seda polnud Eesti turul keegi vaarikaid niimoodi müünud. Karbid volditi ise kokku ning sinna sisse mahtus pool kilo. Müük läks hästi, sest vaarikamüügil konkurente esialgu ei olnudki.
2001-2002 aastatel istutati vaarikataimi järjest juurde. Vaarikaistandust laiendati järjest, kuni esimene hektar täis sai. Aastate möödudes hakkas tunduma, et esimesed istutatud vaarikad hakkavad välja minema ja teine hektar tuleb veel juurde panna. Nii saigi 2010 aastaks ka teine hektar vaarikaid täis. Üllatuseks ei läinudki esimene hektar marjapõõsaid välja ja pole seda teinud tänini. Ja hästi läks, sest just kaks hektarit marju vastaski suurenenud nõudlusele. Praeguseks on Tedre talus vaarikaid 3,55ha.
2000ndate esimesel kümendil müüdi Tedre talu vaarikaid jätkuvalt Tartu turul. Ka pere lapsed olid kaasatud marjamüüki ning turul oldi väljas lausa kahe letiga. Pereäri aina arenes. 15 aastaselt hakkas perepoeg kodus töödejuhatajaks ning marjamüük turul jäi noorema õe pärusmaaks. Lõpuks enam pererahvas ise turule minema ei pidanudki, selleks oli võimalus palgata eraldi müüjad.
Kuid ajad muutusid ja müük Tartu turul jäi aina kehvemaks, sest turule tulid ka Poola marjad. Muidugi tekkis juurde ka kohapealset konkurentsi, aga see polnud määrav – probleemiks osutus ikka sissetoodud mari, mida müüdi Eesti marja pähe. Oli selge, et turg müügikohana enam hästi ei toimi. Uute müügikohtade otsingul jõuti ka Tallinna keskturul hulgimüügini, kus oli samuti vaja konkureerida Poolast toodud suurte ja ilusate marjadega. Klientidele oli neid lihtsam müüa, kuna marjade välimus oli kena, kuigi maitse- ja lõhnaomadused kesisemad.
Tekkis tunne, et konkurentsis püsimiseks peaks ka ise selle trendiga kaasa minema ning aastal 2015 toodi Poolast sisse erinevate uute sortide istikuid – suurte marjadega. Üsna kohe sai aga ilmsiks, et need sordid ikkagi Eestis hästi ei kasva. Need vaarikad on loodud väga intensiivse põllumajanduse jaoks ja tahavad õiget niiskusrežiimi ja palju sooja. Talve enamus sorte üle ei ela. Siiski proovitakse Tedre talus jätkuvalt erinevaid sissetoodud vaarikasorte kasvatada. Hetkel paistab, et mõnel on isegi lootust püsima jääda.
Raivo leiab, et praeguseks on Poola marju ka raskem müüa, sest klient on saanud teadlikumaks ja näeb juba välimusest ära, et nende suurte ja ilusa välimusega marjade maitse on kehvem kui vanadel väiksema marjadega sortidel.
Tänaseks müüakse Tedre talu vaarikaid ka sotsiaalmeedia kaudu ning tekkinud on kindlad pikaajalised kliendid, kes ikka ja jälle tagasi tulevad. Tedre talu vaarikate trumbiks on, et tegemist on eheda kaubaga – marjade maitse ja lõhn on suurepärased.
Kui vaarikasaak kasvas niivõrd suureks, et kõiki marju ei suudetud värskelt realiseerida, hakati ka mahla tootma. Alguses toodeti ainult mahla ja juba üsna pea lisandusid toodete sekka ka limonaadid. Tedre talu peremees tõdeb, et mahlajoomise kultuur on ka üleüldiselt vähenenud ja seetõttu on limonaadi tootmine palju popim.
Mahla tootma hakates tekkis tootmisjääk – vaarikaseemned. Leidlik pererahvas seda jääki kasutamta jätta ei tahtnud ning hakati mõtlema, mida sellest toota saaks. Kahju oleks selline väärtuslik kraam lihtsalt ära visata, sest iga vaarikaseeme on täis kasulikke aineid.
Selleks, et mahlatootmises tekkinud hinnaline tootmisjääk ära kasutada, tuli astuda veel üks suur samm edasi ning liikuda talupidamise juurest teadusesse. Vaarikaseemneõli tootmise teaduspartneriks sai Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskus.
Vaarikaseemnetest õli tootmine kogu tekkiva jäägi kasutamise muret siiski ära ei lahendanud. Ka õli pressimisest jäi üle kuiv seemnejääk. Nagu aga arvata võiski, on ka see endale tegusa pererahva käe all juba uue kasuliku väljundi leidnud. Uue projektina on käsil vaarikaseemnepulbri tootmine.
Vaarikaseemnepulbri ja -õli kasutamiseks läbiviidud tehnoloogia- ja tootearendustegevused viisime ajavahemikus oktoober 2021 – detsember 2023 ellu Eesti maaelu arengukava 2014–2020 ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) poolt toetatud projekti “Vaarikaseemnete väärindamise tehnoloogia ja toote prototüübi arendus” raames.
Paralleelselt marjakasvatuse ja teadusega leiab pererahvas aega aga ka juba uuele mängumaale – turismile – mõelda. Mitmed vaarikaostjad, kes talus koha peal käivad, on linnast välja saamise üle väga rõõmsad ja ei tahaks tegelikult talust veel sugugi nii ruttu lahkuda. Peagi saabki nende unistus teoks, sest juba praegu luuakse Tedre tallu puhkemaja, mis loodetakse käivitada järgmisel hooajal.
Väike-Tedre, Ilmjärve küla,
+372 5698 5765
raivo@grouseberry.com